.Kui projekteeritavale hoonele arvutatakse energiatõhususe arv (ETA), mis kehtib 2 aastat, siis kasutuses olnud hoone energiamärgis väljastatakse mõõdetud energiatarbe järgi (KEK) ning see kehtib 10 aastat.
Miks ETA ei võrdu KEK?
ETA (energiatõhususarv) ja KEK (kaalutud energiakasutus) on oma sisult erinevad näitajad. Nende kokkulangevus saab olla juhuslik või statistiline keskmine. Erinevuse põhjused on nii sisulised kui põhimõttelised:
- ETA arvutus tehakse hoonepõhiselt ning selleks kasutatakse mitmeid lihtsustusi, millest on põhjalikult juttu eelmises artiklis.
- ETA arvutatakse tüüpkasutuse põhjal, KEKis väljendub aga tegelik kasutus.
Kasutusviis ja kasutusintensiivsus mõjutavad hoone energiatarbimist suurusjärgu võrra rohkem kui seda mõjutab üksik meede, nt ventilatsiooniseadme SFP või välisseina soojustuse paksus vms.
Kasutusviis on väljendatav suures osas hoone ametliku otstarbega. Ka sel juhul on tegemist teatud lihtsustusega, et oleks võimalik otstarbeid grupeerida. Eriti viimastel aastatel, kus taaskasutuse ja kokkuhoiu korras on mõistliku põhjusega püütud hooneid ristkasutada, näiteks on koolimaja otstarbega hoone kasutuses hommikul koolina, aga õhtul ka rahvamajana. Erinevused üldistatud otstarbe kasutusest väljenduvad reaalse energiakasutuse erinevusega konkreetsele otstarbele seatud skaalast.
Kasutusintensiivsus väljendub tüüpsest kasutusest erinevas kasutajate arvus, ventilatsiooni õhuhulgas, sisetemperatuuris, hoone kasutusajas: nt kas hoonet kasutatakse õhtuti või ka nädalavahetustetia, kuigi tüüpkasutus näeb ette mittekasutust.
Seega, kui energiatõhususe arvutus on õigesti tehtud, ehitaja on ka projektijärgselt ehitanud, siis kasutusajal mõõdetud energiatarve (KEKiga) kokku langemine arvutuslikuga (ETAga) saab olla vaid juhuslik: kui juhuslikult hoonet kasutatakse täpipealt tüüpsel viisil, tüüpse intensiivsusega ning tegemist on lihtsa hoonega, milles ruumipõhine lahendus on üldistatav hoonepõhisele, ehk ETA arvutuses tehtud lihtsustused seda ei mõjuta. Sellised hooned on aga pigem erandid kui reegel.
Milleks ETA ja milleks KEK?
ETA on vajalik selleks, et anda hoonele üldistatud hinnang:
- Hinnata, kas hoonekarp ja sisekliimasüsteemid on projekteeritud piisava energiatõhususe astmega;
- Võrrelda samatüübilisi hooneid omavahel ilma kasutajapoolse panuseta.
Võib paralleeli tuua näiteks autode tootjapoolse kütusetarbimise hinnanguga 100 km kohta. Ent tegeliku kütusekulu määrab ikkagi see, kui pikk oli tegelik reis, mitu inimest autos istus, kui kiiresti sõideti, mis oli välistemperatuur jne.
Kahtlemata on ETA äärmiselt vajalik näitaja objektiivse info saamiseks hoone füüsiliste parameetrite kohta energiatõhususe hindamiseks.
KEK väljendab lisaks samale väärtusele, mis ETA, ka kasutamise intensiivsust, kasutajate harjumusi, võtab arvesse ka ruumipõhised erinevused jne. Siiski, kui KEKi arvutada nii nagu määrus lubab ja soovitab ehk siis lahutada mõõdikute abil maha kõik see, mis ETA arvestuses arvesse ei tule (näiteks välisvalgustuse, väliala küte, basseini küte, liftide energiakulu jne), siis sellisel juhul KEKi ei saa nimetada hoone tarbimise energiakuluks. Tegemist on sisekliimatarbimise energiakulu näitajaga. Kui mõõdikute abil osa hoone tarbitavast energiakulust elimineerida, siis tuleb KEKi number küll väiksem, kuid energiakulu on ikka selline nagu on. Nii võib A energiaklassiga hoone omanik maksta oma energiatarbe eest rohkem kui näiteks E energiaklassiga hoone omanik.
Selline olukord on tekitanud tarbijates pahameelt ja energiaarvutuste usaldusvääruse küsitavust. Paremaks kindlasti ei tee olukorda tõsiasi, et alates 01.03.2025 ilmub energiamärgisele ka rahanumber eurodes, mis peaks väljendama tarbitava/tarbitud energia maksumust. Ilmselt suurenevad sellest juriidilised vaidlused ja inimeste õiglustunde riivatus, kuid ETA ja KEK sellest sarnasemaks ei muutu. Ainus võimalus on selgitada, nii tellijatele kui tulevastele kinnisvaraomanikele energiamärgiste olemust ja eripära, et vähendada arusaamatusi juba eos ning märkides selgitusinfo ka ostu-müügi lepingusse.
Kuidas siis saab teada projekteeritava hoone tegelikku energiakulu?
Tegelik energiakulu tuleks arvutada tegelikult projekteeritud hoone kohta, võttes arvesse tegelikku prognoositavat kasutust ruumipõhiselt ja tegelikke süsteeme. Tegemist ei ole riigi poolt nõutud arvutusega nagu ETA või KEK, seega on see vabatahtlik. Samuti on see arvutus parem alus ka investeerimisotsuste tegemiseks, sh ka päikesepaneelide tegeliku omatarbe arvutamiseks.
Investeerimisotsused ETA põhjal?
Energiatõhususe miinimumnõue on see, et B klass tuleb täita ilma päikesepaneele arvestamata. A klassi jõudmine saavutatakse tavaliselt päikesepaneelide abil. Kõrgemate kui 3-kordsete hoonete puhul tekib tihti probleem A klassi saavutamisega, kuna katuse pinda jääb köetava pinna kohta väheks, et paneelidega terve klassi jagu ülespoole liikuda. Sellisel juhul on määruses lubatud ka jääda B klassi.
Minu kogemus on, et sellist võimalust kasutab 10st hoone omanikust vaid 1. Ilmselt on siin taga ka pankade nõue näidata igal juhul A klassi, kuid mitte alati.
Sellisest olukorrast tekivad tihti ka halvad investeerimisotsused, kus suure investeeringu eest saadakse tegelikult vastu väga vähe tegelikku energia kokkuhoidu. Seda enam, et üritatakse saavutada justnimelt ETA A klassi ning tehakse investeeringuid näiteks meetmetesse, mis ainult paberil arvutusliku energiatarvet parandavad. Kui sama raha paigutada selles hoones mujale, mis paberil nii suurt kasu ei näita, oleks tegelikkuses energia kokkuhoid kordades suurem.
Liina Laas, energiatõhususe spetsialist