Projekteerimisturul on välja kujunenud olukord, kus tehnosüsteemide tööprojekte tihti ei tellita. Üheks põhjuseks on projekteerimise sisu määrav standard EVS932: 2017 „Ehitusprojekt“, milles tehnosüsteemide nõudeid on põhiprojekti staadiumisse sisse kirjutatud liialt rikkalikult, võrreldes tööprojekti staadiumiga. Arvestades, et põhiprojekti eesmärk on anda ehitushanke korraldamiseks tehnilist infot ja ehitise kvaliteedi kirjeldust mahus, mis võimaldab määrata ehituse eelarvelist maksumust ja korraldada ehitushanget teatud täpsusega (EVS 932:2017 punkt 9.19.2). Kas hinna määramiseks on näiteks tarvis välja joonestada kõik põrandakütte kontuurid? Mujal maailmas, sh Soomes ja Saksamaal, neid välja ei joonestata – torustiku hinda saab hõlpsasti määrata ka põranda pinna järgi. Teiseks põhjuseks võib olla tööprojekti kõrge hind, kus hinnas sisaldub ka tunduvalt suurem vastutus projekteeritu eest.
Millised on põhilised probleemid, kui tehnosüsteemid ehitada põhiprojekti järgi:
- Kui arhitektuurne ja konstruktiivne osa tellitakse tööprojekti mahus, kuid tehnosüsteemid põhiprojekti mahus, tekib probleem avade asukoha täpse määramisega. Eeldatakse, et tehnosüsteemide põhiprojekt sobib aluseks konstruktiivsele tööprojektile. Kuid nii see ei ole. Tulemuseks on kas valed avade asukohad (liiga suured tolerantsid) või nõutakse tehnosüsteemide põhiprojekti tegijalt siiski tööprojektide detailsust. Põhiprojektiga saab anda ainult põhiprojekti täpsusega sisendeid kõrvalerialade projekteerijatele. Nende algandmete täpsus ei ole suure tõenäosusega tööprojekti jaoks piisav.
- Tihti juhtub, et ehitajad vahetavad põhiprojektis näitena kasutatud seadmeid ja materjale põhiprojekti koostajaga konsulteerimata. Kusjuures ei pruugita aru saada, et teatud seadme vahetamine võib mõjutada kogu süsteemi ja muudab selle ebaefektiivse(ma)ks. See ei hakka silma ka kasutamisel, kui viga pole just ekstreemne. Kui näiteks seetõttu hoone kasutaja tarbib rohkem energiat või on õhukvaliteet madalam ei osata seda hinnata ega võrrelda. Pigem keskendutakse olukorrale, kuidas nüüd kasutuses olev energiatõhusamaks muuta. Ehk siis lõpptulemus ei ole silmaga hinnatav, nagu näiteks konstruktsioonide projekteerimise puhul – kus valearvestus toob kurvad ja kallid tagajärjed otsekohe ja sellisel puhul ei söandata põhiprojekti järgi ehitada.
- Vastutuse hajumine. Kui ehitatakse põhiprojekti järgi, ei jää projekteerijale sisulist vastutust. Kogu vastutus toimimise eest läheb ehitajale. Vastutus võrdub raha. Seega ehitaja lahendab kõik probleemid, mis sellega seoses tekivad. See omakorda on tekitab olukorra, kus ka paljud projekteerijad ei suhtu põhiprojekti kvaliteeti eriti tõsiselt, lubades neil pakkuda kiiret ja odavat tööd, kusjuures sisuline vastutus praktiliselt puudub. Projekteerimise pealt hoitakse küll mingi rahasumma kokku, kuid ehitaja riskib selle summa hiljem mitmekordselt oma kasumist kinni maksta. Tihti see risk paraku siiski võetakse. Sellest seosest saab alguse põhiline tehnosüsteemide projekteerimises kestev surnud ring – projekteerimisse jõuab liiga vähe raha ja projektide kvaliteet on madal. Kumb on siin põhjus, kumb tagajärg, on raske öelda.
Nii on kujunenud olukord, kus tööprojekt jäetakse tellimata, kuna põhiprojekt tundub piisavalt detailne ehitamiseks ning väiksed ehitus/valiku vead ei hakka ka lõpptulemusel silma. Nähtavamad vead, aga jäävad ehitaja vastutusse lahendada. Näiteks kui avad on tarindites valedes kohtades, seadmed ei mahu ruumi ära, müramõõdistused ei vasta nõuetele või jääb šahti pinda väheks, et kõiki kommunikatsioone mahutada või mugavalt isoleerida. Ehitaja peab vastavad probleemid oma kulu ja kirjadega kuidagi lahendama. Mõnikord pöördutakse seetõttu põhiprojekti projekteerija poole, et too oma ebatäpsused parandaks või mõne teise projekteerija poole, kes hädast välja aitaks, või lahendatakse see isekeskis kuidagi „loominguliselt“ ära nii, et hundid oleks söönud (juriidiliselt oleks kõik korrektne) ja lambad terved. Iseasi, mida sellised parandused ja lähenemised hilisemas kasutuskäigus endaga kaasa toovad. Kuna seda on tagantjärgi väga raske hinnata, siis seda ei tehtagi, kuid kannatab nii kasutusmugavus kui süsteemide efektiivsus. Nii kaua kui seda rahasse ei arvestata, ilmselt see ka Tellijat väga ei kõneta. Seega peaks ka Tellijal olema huvi, et ehitataks tööprojekti mitte loominguliselt parandatud põhiprojekti järgi.
Võimalik lahendus olukorrale oleks EVS932 (aga ka näiteks RKAS projekteerimisjuhend) kohandada selliseks, kus põhiprojekti maht vastaks rohkem hinnapakkumise aluseks olevale dokumendile ja vähem ehituse aluseks olevale staadiumile. Ehk siis põhiprojekti ja tööprojekti mahtude korrigeerimine. Samas tuleks juurutada sektoris arusaama, et valmis projekt on tööprojekt ning põhiprojekt on poolelioleva projekti staadium hinna määramiseks.
Üllar Hinno 1Partner Ehitus OÜ tegevjuht: Seaduse mõistes tuleb ehitada tööprojekti järgi. Arhitektuurses ja konstruktiivses osas enamasti tellitakse tööprojekti staadium kui eriosade projektide osas on levinud projekteerijatelt põhiprojektide tellimine. Ilmselt praktilise poole osas võiks välja tuua kaks suuremat põhjust:
- Projekteerija võtab vastutuse tööprojektiga ja võib siiski veel kohata projekteerijad, kes süvenevad alles tööprojektis. Tellijale esitatakse ebaproportsionaalselt suur tööprojekti maksumus kogu projekteerimistööst ning sellest tulenevalt jäetakse tööprojekt tellimata.
- Ilma Ehitajata tehtud tööprojektis (nt kui ehitushanke aluseks on valmis tööprojekt) projekteerija poolt tehtud valikud ei pruugi olla ehitusmaksumuselt kõige mõistlikumad kuna projekteerijal puudub otsuste tegemisel ajal (ehitajapoolne) hinnasisendi tugi.
Rõhutan siiski, et projekti kvaliteeti ei määra ainult staadium. Probleemi lahendamiseks on 1Partner Ehitus viimasel ajal kasutusele võtnud projekteerimise-ehitamise töövõtu. Siis on tulevane lõppkasutaja, tellija, projekteerijad ja ehitaja juba ühise laua taga nii lähteülesande määramisel kui ka eesmärk-maksumuse tagamisel.
Kristi Nakkurt, omanikujärelevalve: Tööprojekti olemasolu tingib ehitaja ja tellija vaheline kokkulepe. Vahel on tööprojekt ka ainult vormiline, st põhiprojektist tehakse ehitajapoolne teostusjoonis, mis võidakse tähistada tööprojektina. Visuaalset tööprojekti sel juhul ei teki, ehkki ametlikult see võidakse (tagantjärgi) vormistada: tellija annab ehitajale vabad käed ning omanikujärelevalve teenus on sellisel juhul mõttetu.
Väga lihtsatel hoonetel ei anna tööprojekt ehitusele mitte midagi juurde. Kuid enamasti tähendab tööprojektita ehitamine seda, et keegi kuskil peab ehituse käigus pidevalt vastu võtma otsuseid. Tööprojekti puhul teeks seda projekteerija, kuid tema puudumisel teeb seda jooksvalt ehitaja või tellija. See tähendab, et kunagi ei tea, mis on lõpptulemus, sest pole kedagi, kes üldist ja suuremat pilti pidevalt jälgiks.
Liina Laas
Eesti Kütte ja Ventilatsiooniinseneride Ühingu eestseisuse liige
Diplomeeritud kütte- ventilatsiooni- ja jahutuseinsener, tase 7
Artikkel on ilmunud EKVÜ uudiskirjas, oktoobris 2022 ja ajakirjas EHITUSEST