.Kui projekteeritavale hoonele arvutatakse energiatõhususe arv (ETA), mis kehtib 2 aastat, siis kasutuses olnud hoone energiamärgis väljastatakse mõõdetud energiatarbe järgi (KEK) ning see kehtib 10 aastat.

Miks ETA ei võrdu KEK?

ETA (energiatõhususarv) ja KEK (kaalutud energiakasutus) on oma sisult erinevad näitajad. Nende kokkulangevus saab olla juhuslik või statistiline keskmine. Erinevuse põhjused on nii sisulised kui põhimõttelised:

1. ETA arvutus tehakse hoonepõhiselt ning selleks kasutatakse mitmeid  lihtsustusi, millest on põhjalikult juttu eelmises artiklis. 
2. ETA arvutatakse tüüpkasutuse põhjal, KEKis väljendub aga tegelik kasutus.

Kasutusviis ja kasutusintensiivsus mõjutavad hoone energiatarbimist suurusjärgu võrra rohkem kui seda mõjutab üksik meede, nt ventilatsiooniseadme SFP või välisseina soojustuse paksus vms. 

Kasutusviis on väljendatav suures osas hoone ametliku otstarbega. Ka sel juhul on tegemist teatud lihtsustusega, et oleks võimalik otstarbeid grupeerida. Eriti viimastel aastatel, kus taaskasutuse ja kokkuhoiu korras on mõistliku põhjusega püütud hooneid ristkasutada, näiteks on koolimaja otstarbega hoone kasutuses hommikul koolina, aga õhtul ka rahvamajana. Erinevused üldistatud otstarbe kasutusest väljenduvad reaalse energiakasutuse erinevusega konkreetsele otstarbele seatud skaalast. 

The post Kuidas hinnata hoone tulevast energiakulu? appeared first on Inseneribüroo Reaal.

The post Paekalda energiatõhususe optimeerimine ja sisekliima analüüs appeared first on Inseneribüroo Reaal.

The post Martna Põhikooli rekonstrueerimine appeared first on Inseneribüroo Reaal.

Hoone energiakasutus sõltub laias laastus kahest asjast:

1) statsionaarsetest oludest: keskkond, hoone karbi ja tehnosüsteemide omadused;

2) dünaamilistest oludest: millise intensiivsusega hoonet kasutatakse ja mil määral on hoone kasutajad orienteeritud energiakulude kokkuhoidmisele. Dünaamiliste olude alla kuulub ka tehnosüsteemide automatiseeritus – kui targalt on olemasolevad tehnosüsteemid automatiseeritud energiat kokku hoidma, sealjuures kasutusmugavuse ja terviseohutuse osas allahindlusi tegemata. Uuringutega on kindlaks tehtud, et hoone energiatarve sõltub oluliselt just nimelt kasutajate harjumustest.

Arvutuslik energiamärgis (ETA) arvestab ainult statsionaarseid olusid. Selleks, et anda tulemusele mõõde ja kontekst on välja töötatud ka n-ö standardkasutuse mõiste, mis on muudetud kohustuslikuks  energiatõhususe miinimumnõuete määruse läbi ning võetakse ETA arvutamisel arvesse. Kuid seda ei saa ja ei peaks võrdlema reaalse ning dünaamilistest oludest tingitud energiakasutusega.

Seega ei tasu oodata, et ostes A energiamärgisega hoone/korteri, on kõik kulud iseenesest minimaalsed. Arvutuslik A klassi energiamärgis annab eelduse, et teatud tingimustes on seal võimalik energiatarve minimaalseks saada. 

2. Mis vahe on ETA-l ja KEK-il ning kumba peaks ostja jälgima? Uutel hoonetel  on ainult arvutuslik energiamärgis (ETA), mis koostatakse energiatõhususe miinimumnõuete määruse nr 63 nõuete kohaselt. Kasutuses olnud hoonetele koostatakse kaalutud energiakasutus ehk KEK. See toimub hoones reaalselt kasutatud energia mõõtmise arvestamisel. KEKi saab tellida kui hoone on olnud kasutuses vähemalt 2 aastat, mis annab reaalse ülevaate tegelikest kuludest.  Seega hoonet/korterit ostes tasub tulevaste kulude prognoosimisel arvestada enam KEKi. Tuleb silmas pidada, et hoone/korteri omanike ja üürnike tarbimisharjumused on erinevad ning seetõttu sõltub ka KEK lõpuks konkreetsest tarbijast. 

3. Miks arvutuslik energiamärgis (ETA) ei vasta mõõdetud energiamärgisele (KEKile) ja kas peaks vastama? 

Kuna nende kahe energiamärgise eesmärk on erinev, ei pea need üksteisele vastama. ETA annab infot projekteeritud hoonekarbi kohta ja annab võimaluse samatüübilisi hooneid omavahel võrrelda. KEK näitab ära konkreetse hoone energiatarbe, mis sõltub nii hoonekarbist kui kasutajatest. Samuti ei kajasta arvutuslik energiamärgis (ETA) igas hoone osas konkreetse hoone projekteeritud väärtusi, vaid määruses etteantut. Seega on arvutuslik energiamärgis (ETA) ja tarbimisandmetel põhinev energiamärgis (KEK) sisuliselt erinevad näitajad. Erinevust suurendab ka arvutusliku energiatarbe määramisel (ETA) tehtavad lihtsustused. Olulisemad lihtsustused:

• Sisetemperatuur kütmisperioodil. Arvutuslik sisetemperatuur enamus hoonetes on määruse järgselt 21 kraadi. Kui kasutaja hoiab kütteperioodil kasvõi 1 kraadi võrra kõrgemat temperatuuri, võib see suurendada aastast kütteenergiat isegi 10%. Kui paljud aga hoiavad oma ruumitemperatuuri 21 kraadi juures?
• Sisetemperatuur jahutusperioodil. Näiteks elamute arvutuslik sisetemperatuur on suvel 27 kraadi. Kui soovitakse hoida hoopis 25 kraadi, suurendab see oluliselt energiatarvet.
• Sissepuhkeõhu temperatuur ventilatsiooniseadmes. Reeglina puhutakse ruumi juurde õhku, mis on paar kraadi madalama temperatuuriga ning selle õhu soojendamine toimub küttesüsteemi või vabasoojuse arvelt. Mida kõrgema temperatuuriga õhk ruumi puhutakse, seda rohkem tuleb see ventilatsiooniseadmes enne üles kütta. Korterite ventilatsiooniseadmetes kasutatakse ventilatsiooniõhu kütmiseks elektrit. Elekter on kaalutud energia mõistes „kulukam“ energia kui näiteks kaugküte (vt allpool punkt nr 7). Seega, mida kõrgema temperatuuriga on ventilatsiooni sissepuhkeõhk, seda suurem on kogu hoone energiatarve. Standardkasutuse puhul arvestatakse, et eluruumides on sissepuhkeõhu temperatuur 18 ˚kraadi.
• Ventilatsiooniõhu hulk. ETA puhul valitakse hoone õhuhulk määruses ette antud hoone tüübi järgi. Tegelikkuses võib hoone kasutaja ventilatsiooniseadet kasutada kas kõrgema või madalama kiiruse peal. Samuti võib seadme kasutust erinevate sisekliima andurite abil  vastavalt vajadusele automatiseerida (mis vähendab elektrienergiakasutust) või lasta seadmel pidevalt töötada, ka siis, kui pole vajadust (suurendab energiakasutust). Lisaks on ülalnimetatud määruses teatud loogikate põhjal valitud justnimelt HOONE keskmine õhuhulk arvutuse aluseks. Projekteerimisel aga arvestatakse iga RUUMI ja HOONEOSA erinevusega, mis võib kokkuvõttes hoones tekitada hoopis erineva õhuhulga. Määruses on nt eluhoone puhul lähtutud teatud üldpinnast, koridoride- ja vannitubade pinnast elu- ja magamistubade suhtes. Kuid kui konkreetsel hoonel on kitsamad/laiemad koridorid, rohkem või vähem vannitube eluruumi pindala kohta, siis isegi tüüpsel kasutamisel tekib õhuhulga erinevus. Rääkimata asjaolust, kui tegemist on mitmeotstarbelise hoonega, kus osa hoonest on äripind või köetud parkla.
• Mugavuskütted. Mugavusküte on näiteks vannitubade põrandaküte, kui see on tarbitav põrandapinna soojana hoidmiseks, mitte soojuskao katmiseks. Eriti suurt mõju omavad elektrilised mugavuskütted.
• Sooja vee tarve. See sõltub olulisel määral just tarbimisharjumustest ja tarbijate arvust. Sooja vee energiatarve on näiteks uutes elamutes samas suurusjärgus hoone kütteks kuluva energiatarbega: ehk selle mõju on üsna oluline. Oluliselt määrab sooja vee tarvet näiteks see, kas ja kui tihti käiakse vannis või kasutatakse ainult dušši. Üks vanniskäik võrdub umbes nelja duši all käiguga, eeldusel, et vesi keeratakse peale vanni täitumist kinni. Kas duši all kasutatakse 36 C või 38 C vett? Kas duši all ollakse keskmiselt 5, 7 või hoopis 15 minutit? Kas pesija keerab vee seebitamise ajaks kinni või laseb joosta? Sellised tarbijate väikestena tunduvad valikud võivad sooja vee kasutust mõjutada kordades. Kui tegemist on ühiskondlike duširuumidega, siis mõjutab soojatarvet ka duššidele seadistatud automaatika, ehk kui pikalt ühe nupule vajutusega vesi jooksma jääb.
• Energiakulu, mida arvesse ei võeta. Arvutuslikku märgisesse (ETAsse) ei arvestata sisse madalatemperatuuriliste pindade kütteenergiat (nt keldrid ja garaažid), välisvalgustust, liftide elektrit, köögikubude energiatarvet ja mitteeluhoonete puhul erinevate tehnoloogiliste seadmete energiatarvet.
• Standardkasutus ehk mitu inimest ruumi kasutab ruutmeetri kohta ja kui intensiivselt seda tehakse (st nii seadmete kui valgustuse kasutuse osas arvestatakse, et teatud aegadel on kõik inimesed kohal, pole kedagi või on vähem inimesi kohal). Kuid reaalsuses ei elata õpiku, määruse ega standardkasutuse järgi: igas peres pole 4 inimest, igas korteris ei ärgata terve perega täpselt kell 7 ega minda kell 11 magama. Kuid üldise arvutuse tegemiseks on taoline standardkasutus vajalik.
• Erinevad otstarbed, mida eraldi ei arvestata. Kui hoonel on pindasid, mis erinevad hoone otstarbest, kuid jäävad alla 10% kogu köetavast pinnast, siis neile eraldi arvutust ei tehta, vaid arvestatakse kogu pind ühe otstarbena. Näiteks büroohoones asuv väike restoran: restoran tarbib hulga rohkem energiat kui büroo, kuid ETA määramisel seda arvesse ei võeta.

4. Mis on arvutusliku energiamärgise eesmärk? 

Arvutuslike energiamärgiste (ETA) eesmärk ei ole olla võimalikult sama tulevase nn „päris“ energiamärgisega (ehk KEKiga). ETA mõte on võrrelda sarnast tüüpi hooneid omavahel ning eelkõige seada piir projekteerijatele ja ehitajatele, millest allapoole näitajatega hoonet projekteerida ja ehitada ei tohiks. Probleem on tekkinud sellest, et arvutuslikku energiamärgist on hakatud kasutama müügiargumendina, mis on aga eksitav. See on sama, kui reklaamida hoonet kui „Eestis kehtivatele nõuetele igati vastav hoone“. See on tore küll, aga teisti ei saagi ju ehitada ja mingit erilist müügiargumenti selles ei ole. Hullem veel kui arendaja pole teadlikult või teadmatusest täpne ja müüb näiteks uut korterelamu pinda „A-energiaklassiga korteri“ pähe. (Täpsustamata, et peab silmas arvutuslikku A energiaklassi (ETAt)).

5. Kuidas on ETA hoonete energiatõhusust 10 aastaga mõjutanud?Arvutusliku energiatarbe miinimumnõude kehtestamine (ETA arvutuse nõue) on toonud 10 aasta jooksul märkimisväärse muutuse hoonete projekteerimises:

• kadunud on soojustagastuseta ventilatsioon;
• soojustuses on välja kujunenud teatud tüüpväärtused, millest kehvemaid tarindeid reeglina ei kasutata (kuigi määrus täpseid nõudeid tarindite soojapidavusele ei sätesta, on iseenesest välja kujunenud teatud piirid, millest tavajuhul kehvemate variantidega tulemuseni ei jõua);
• väga aktiivne päikesepaneelide kasutus hoonetes;
• paremad ventilatsiooniseadmed.

Hoonete energiatõhusamaks projekteerimisel on tehtud päris suur hüpe ja seega arvutuslik energiamärgis on oma ülesandeid edukalt täitnud ning hoiab sama taset ka edaspidi.

6. Mida teha, kui sooviks siiski projekteeritud hoone tulevast energiatarvet määrata?Kuna hoone koos süsteemidega projekteeritakse teatud keskkonnas teatud kasutajale, siis selle projekteerimine on „rätsepatöö“, kus võetakse arvesse erinevaid nüansse, mida kõiki standardiseerida ei ole vajalik ega võimalik.

Selleks, et prognoosida tulevase hoone võimalikult täpne energiatarve, tuleks teha konkreetsele hoonele orienteeritud arvutus, mis ei ole seotud määrusega, vaid kus võetakse arvesse reaalne kasutusviis iga ruumi kohta ehk arvutuses võetakse arvesse reaalset projekteeritut. Ka siis jääb tulemus teatud osas prognoosimatuks, kuna väga täpset kasutajate käitumisharjumusi ei ole võimalik ette teada. Kui on kindlalt teada ka tulevane hoone kasutaja, saab küsitluse teel oluliselt täpsema sisendi tuleviku prognoosimiseks. Selliste lähteandmete põhjal koostatud simulatsioon annaks igal juhul täpsema pildi ja hilisema mõõtmistulemuste põhjal võrreldavama tulemuse.

Miks seda hetkel ei tehta? Sest see on tellijale lisatöö (mida seadus otseselt ei nõua) ning vajab ka üsna täpseid algandmeid. Tellija või arendaja, kes sellise arvutuse tellib, on reeglina ka tulevikus hoone valdaja ning tal on suur huvi tegeliku energiatarbe ja energiatõhusate süsteemide kulutõhususe osas. Kuid selle põhjal ei anta välja mingit märgist ega kinnitata seda ametlikult EHRi. 

7. Miks energiamärgis rahas ei väljendu?Kuna ühiskondlikult mõistetakse energiamärgise all ka infot, mis näitab millises võrdlusskaalas konkreetne toode energiat tarbib, ehk palju selle toote kasutamine maksma läheb, siis hoone energiamärgis seda otseselt ei näita. Miks siis nii? Sellepärast, et hoone energiamärgise kehtestamise riiklik ja üleeuroopaliiduline eesmärk on CO₂ jalajälje vähendamine, mitte otseselt tarbimise vähendamine.

CO₂ emissiooni saab vähendada kahel viisil- tarbida kütteliike, mille CO₂ emissioon on väiksem kui teistel või vähendada kogutarbimist. Hoone energiamärgis väljendab neid mõlemat kokku. Ehk siis energiamärgist mõjutab ka kütteliik.

Millised on väiksemad CO₂ õhku paiskavad energialiigid? taastuvtoormel põhinev energia. Seega on igasugustel taastuvtoormel kütteliikidele antud erinevate kaalumisteguritega oluline eelis, mis ongi põhiline põhjus, mis moonutab tavatarbija jaoks energiamärgise olemust võrreldes näiteks külmkapi või fööni energiamärgisega. Näiteks kui hoonet varustab „tõhusa kaugkütte“ võrk, siis on selle hoone kaalutud kütteenergiatarve ligi 30% väiksem kui nn „mittetõhusa“ kaugkütte võrgu oma. Ehkki energiakulu kWh-des võib olla täpselt sama.

8. Kuidas segadus arvestite ja mõõdikutega võib energiamärgist mõjutada? 

Tegelikult on määruses lubatud mõõdetud energiatarbest (KEKis) maha arvestada need tarbijad, mida ETAt arvutades arvesse ei võeta (nt liftid, välised valgustid, garaažid jne). Teisest küljest võib see segadust hoopis suurendada, kuna olemasolevatel hoonetel ei ole taolisi arvesteid, aga energiamärgiseid väljastatakse neile siiski. Samuti võivad uued hooned teatud juhtudel nendest arvestitest loobuda: see tekitab olukorra, kus neid arvesteid mitte omavad hooned on tunduvalt kehvema mõõdetud energiamärgisega (KEKiga). Tegelikult moonutab see infot ka tarbijate jaoks, kes peavad kogu energiakulu kinni maksma, isegi kui osa sellest energiamärgise arvutusse ei kuulu.

Liina Laas

Energiatõhususe spetsialist
Inseneribüroo Reaal OÜ
EKVÜ eestseisuse liige

Artikkel on ilmunud EKVÜ uudiskirjas, märtsis 2023

The post 8 küsimust hoone energiamärgiste kohta appeared first on Inseneribüroo Reaal.

The post Peterburi tee 1a, Tallinn ärihoone appeared first on Inseneribüroo Reaal.